5. august 2016

Vaimuvalgus nr 45


Tantrast


Ingvar Luhaäär

Viimasel ajal on Eestis hakatud rohkem rääkima tantrast. Mõned näevad selles eelkõige massaaži, teised peavad seda eksootiliseks seksistiiliks, mis eeldab viirukipulki ja peod-koos-kummardusi vastamisi… Oleks juba aeg, et keegi lihtsalt ja ülevaatlikult selgitaks tantra olemust ning kujunemislugu ja nii ma püüangi seda nüüd teha.
Kõige üldisemas mõttes võib nimetada tantristlikuks iga sellist vaimse eneseteostuse teed, mis ei põlga ära, vaid kasutab jõuallikana inimese kõige tugevamat energiat, seksuaalenergiat. See ei pea just olema usund, kuigi algselt oli. Kitsamas mõttes on tantra kas hinduistlik või budistlik, kusjuures pole selge, kumb tekkis varem. Mõned uurijad on isegi sedameelt, et need õpetused jõudsid Indiasse Hiina taoistlikest ringkondadest.
Radža Indrabhuti pöördus kord Buda poole iseäraliku palvega:
-          Minagi tunnen kutsumust püüelda valgustatuse poole, kuid mul on toredad sõbrad ja kuunid naised ning kuidagi ei tahaks  neist loobuda. Kas sa ei võiks õpetada mulle, kuidas saada valgustatuks naudingute läbi.
Oleks võinud arvata, et Buda hakkab  noomima, kuid ei, hoopiski õpetas talle esimese, kõige vanema budistliku tantra, “Guhjasamadža tantra” (Salajase kohtumise tantra). Niisiis nimetatakse tantraks ka õpetustekste ja isegi  raamatuid, mis polegi tantristlikud. Kui oma ülikoolipäevil alles hakkasin tantrast huvituma, rõõmustasin suuresti, kui märkasin, et raamatukogus on saksakeelne “Panchatantra”. Selgus, et see on klassikaline india muinasjutukogu, milles tark õpetab mõistujuttude abil debiilsevõitu radžapoega... Kuidas siis seletada seda, et Buda ei hakanud Indrabhutit manitsemama? Kas ta ehk ei söandanud – teine ikkagi kuningas?... Vaevalt, oli ju Buda ise ka kuninglikust soost. Enamus inimesi mandub elu nautides, kuid see ei tähenda, et naudingute läbi poleks võimalik valgustatuks saada.  Küllap Buda tundis, et Indrabhuti vaimupeenus võimaldab tal vaimselt üleneda ka naudingute läbi. Tantra ongi mitte loobumiste, vaid naudingute läbi ülenemise tee.
“Guhjasamadža tantras” on juba selgelt väljendunud kõik põhiline tantrismi suhtumisest seksuaalsusesse: mitte rabelus-seks, vaid meditatiivne liibuvus, erootiline erutus ja nauding ei söösta sugutiotsast seemnepurskena välja, vaid suundub energiavoona selgrookanalis ülespoole, muutudes üha peenemaks ja ülevamaks, kuni suudab teisendada  teadvusseisundi valgustatu seisundiks.
Hinduistlikud tantrad kujutavad endist vestlust Šiva ja ta kaaslanna Šakti vahel, tavaliselt Šakti esitab küsimusi ja Šiva vastab. Šiva räägib tegelikult sama, mida äsja ütlesin budistliku tantra põhiprintsiibi kohta: “Suguühte algul ole teadlik alguse tulest ja jätkates samal moel hoidu tuhast, mis ähvardab saada sulle osaks selle lõpul. Samas “Vigyam Bhairava Tantras” on lause, mis väga hästi sobiks nii judaistidele, kristlastele kui ka muhameedlastele, nimelt soovitus: Usu kõiketeadvasse, kõikväelisse ja kõigesolevasse. On ju nii, et nimetatud kolm tunnevad seda kui Jumalat või Allahit, budistid, hinduistid ja taoistid aga pigem kui kosmilist energiat, millega on kasulik end samale lainele häälestada. Sisuliselt ikkagi ju üks ja sama…
·         Hinduistlikku tantrat iseloomustab suur mitmekesisus, toimitakse nii nagu üks või teine guru õigeks peab. Mõnes tantraringis on kindlad partnerid, mõnes loositakse need välja iga tantraõhtu algul – näiteks sel viisil, et naised heidavad oma pihikud hunnikusse ja mehed valivad sealt (pimedas ruumis). Üsna üldised on viis sakramenti, viis m-i, mis on oma nime saanud selle järgi, et kõik nad algavad  sanskriti keeles m-tähega: madya (vein), mudra (teravili)
matsja (kala), mamsa (liha), maithuna (suguühe).
Budistlikus tantras järgitakse kindlaid õpetusliine, kuid alusepanijaina austatakse ometi metsikuid joogisid, keda nimetatakse mahasidhideks, suurteks väemeesteks. Neid on väga erinevaid ja väga erineval viisil said nad ka valgustatuks. Saraha näiteks oli kõrgest soost õpetatud mees, kuid ühel päeval tundis, et raamatutarkus, ehkki vajalik, ei anna talle siiski seda peamist, mida ta igatseb. Ta ledis turul nooli valmistavas ja neid müüvas naises endale õpetaja. Sarahalt on meieni jõudnud ka luuleread:

Süües ja juues,
nautides armurõõme
täidad tshakraid kui karikaid
taas ja taas,
seeläbi eladki ülemaises,
kõigest maisest astud lihtsalt läbi.

Teine õpetlane, kes samuti oli enne rohkelt raamatutarkust omandanud, läks viimaks lõbunaise teenriks,  palgaks olid armunaudingud ja nendega kaasnenud vaimsed õpetused. Siin väljendub maagilis-müstiline suhtumist seksuaalsusesse, mis on tänapäeva eurooplasele võrdlemisi võõras. Kahjuks sugereerisid kirikuisad omal ajal seksuaalsed naudingud kõlvatuiks -patusteks ja tunne, et need seda on, juurdus sügavale eurooplaste alateadvusse. See on tõesti vaid suhtumise küsimus. Kes soovib tantra teel kusagile jõuda, peaks alustama sellest, et kogeb oma seksuaalseid naudinguid, ükskõik siis, kas enda käe, teise käe või teise suguelundite läbi esile kutsutuid – mitte kõlvatute ja patuste, vaid ülevate ja vaimsetena: meelelistest naudingutest saavad vaimsed naudingud. Mees- ja naisgurusid oli algses  tantrabudismis võrdselt – ideaalis andiski tantristliku pühitsuse mehele naine ja naisele mees, - hiljem Tiibeti  meestekeskses kloostriühiskonnas tõrjuti naised tahaplaanile.
Nagu öeldud, said mahasidhad valgustatuks väga erineval moel. Thaganapa näiteks oli kelm. Kord istus ta teeäärsel kännul ja mõtles, kuidas jälle kellelgi nahka üle kõrvade tõmmata. Mööduv munk tervitas teda ja küsis:
-          Mida mõtled?
-          Ah, ära parem küsi, auväärne. – Munk mõistis, milles asi ja hakkas Thankapad manitsema:
-          Vale ja valskus kasvab sinusse nii sisse, et sa rikud oma karma ja järgmine taassünd saab sul olema veel halvem kui praegune.
-          Jah, aga mida ma siis peaksin tegema. Kas on mingit teed inimesele, kes on läbi imbunud valelikest mõtetest?
-          On küll. Sa mõtle sellele, et kõik, mida meie meeled meile näitavad, on pettus, on valskus, samahea kui kelmus. Kui suudad mõista maise maailma illusoorsust, saadki valgustatuks.

Kamaripa oli kingsepp. Kord, kui ta töötoast möödus üks munk, jooksis ta välja ja heitis end tema ette teetolmu:
-          Oh kuidas ma tahaksin järgida Buda õpetust nagu sina, kuid ma ei või jätta hätta oma suurt peret.
-          Kui soovid, võin sind õpetada, - sõnas munk. – Kui sa ei saa jätta oma ametit, võid selle ometi muuta endale täiustumise teeks.
Keegi linnakodanikest märkas kord kingsepa töötoast möödudes, et Kamparipa mediteerib, tema asemel töötab aga käsitööjumal Vishvakarman ise.
Kankaripa armastas väga oma noort naist, elu tundus talle täiuslik ja ta ei osanud enam midagi muud soovida. Siis aga naine suri. Kankaripa oli lohutamatu, ta õnn oli varisenud kokku ja tal ei olnud enam mitte midagi, mis oleks teda rõõmustanud. Munk, kes ta sellises seisundis leidis, rääkis:
-          Kõik elav peab kord surema, igale kohtumisele järgneb lahkumine. Kuid sulle on väljapääs: kujusta oma surnud naine daakiniks.
Aja jooksul kadus Kankaripa hingest viimnegi kurbusekübe ja ta oli rõõmus selle üle, et tal polnud naine luust ja lihast, vaid ülemaisest rõõmust ja tühjusest. Kui ta kord siitilmast lahkus, tõusis ta daakinite paradiisi.
Siinjuures peaks rääkima budistlikust jumlamõistest, mis erineb täielikult judaistlikust, kristlikust ja muhameedlikust. On öeldud, et budismis jumalamõistet polegi. See ei ole päris õige. Seal, kus juut, kristlane või muhameedlane ütlevad: Jumal, ütleb budist tõesti pigem: energia, kosmiline energia – kui soovite. No ja eks nii Jehoova kui Allah olegi seda, jumalused budismis on aga ideaalsed mõttevormid, mida kasutades on võimalik tõusta vaimselt kõrgemale tasemele. Toon siin näiteks ühe tantristliku psühhotehnika: mees kujutleb, et ta sugutiotsas on väike jumal, naine kujutleb jumlanna oma tuppe emakasuudme ette – ja mis juhtub nüüd suguühtesse astudes – ka jumal ja jumalanna surutakse  ühtesse, mispeale nad hakkavad suurenema ja kui nad on suurenedes jõudnud mehe ja naise ihupiirideni, muunduvad need mees ja naine jumalaks ja jumalannaks. Kas pole – selline psühhotehnika aitab tundlikel inimestel tunda end Jumala ja Jumalannana, kogeda armurõõme jumalikul tasandil. Daakinid on aga budistlikus traditsioonis tugevalt seksuaalse värvinguga naisinglid, sõnasõnalises tõlkes: taevas kõndijad. Nad ilmuvad mehele ilmutusena, sagedamini siiski unenäos ja võivad anda tantristlikke pühitsusi. Kesksel kohal tantrabudistlikus kujundistikus on jumalustepaarid, näiteks Vadžrasattva kaaslannaga. Vadžra on välku sümboliseeriv väeese, võiks võrrelda võlukepikesega. Vadžrasattva on niisiis Välguolend, Valgusolend, teda kujutletakse 16-aastase kauni india printsina, süles kaaslanna, kellaga nad on rituaalses ühtes. Selline ühteasend ei võimalda palju füüsilist liikumist (rabelus-seksi), küll aga on hea kehasiseste energiavoogude liigutamiseks.
Kõige kuulsamad suurte väemeeste seast on Naropa ja ta õpetaja Tilopa. Naropa oli nii väljapaistev õpetlane, et pälvis väravavhi koha suurimas budistlikus ülikoolis Nalandas, kus elas ja õppis kümme tuhat munka. Võiks ju arvata, et väravavhi amet – mis see ka on!... Siin oli asi teine. Väravavaht pidi olema suuteline väitlema iga võõraga, kes soovis kahtluse alla seada budistliku õpetuse õigsust.
Ühel päeval Naropa jällegi luges, kui ta üle langes kohutav vari. Tema ees seisis vanaeit, kelle kehal oli 32 inetuse tunnust. India traditsioonis on üles loetud 32 naiseilu tunnust, inetuse tunnuste loetelu ma ei ole kohanud, kuid võib arvata...
-          Kas sa saad aru neist sõnadest, mida sa loed? – küsis eit põlglikult.
-          Jaa, saan aru, - kinnitas Naropa. Eit hõiskas ja pildus rõõmust kõrgele oma keppi, siis  küsis:
-          Aga kas sa saad aru ka nende mõttest?
-          Ka mõttest saan aru.
Nüüd heitis eit oma kepi maha ja hakkas halama. Naropa imestas:
-          Miks sa enne rõõmustasid, nüüd aga nutad?
-          Ma rõõmustasin, et sinusugune suur õpetlane saab aru sõnadest, kuid muutusin kurvaks kui sa väitsid, et saad aru ka mõttest…
-          Kes siis saab aru mõttest? – küsis tümaks tehtud Naropa.
-          Minu vend Tilopa. – ja kadus.
Muidugi läks Naropa nüüd Tilopat otsima, viimaks ka leidis. Ta mõistis, et ei vaja  niivõrd suusõnalisi õpetusi, kui just pühitsust, väeülekannet sellest energiast, mille Tilopa on suutnud  endas oma bioenergiast luua. Kord rändasid nad koos kõrbes, ilmselt otsis Tilopa sealt mingeid taimejuurikaid. Naropa meelest olid nad juba ammu eksinud. Siis ühel hetkel tundsid mõlemad, et käes on õige hetk väeülekandeks. Sel puhul peab õpilane kinkima õpetajale mandala, ringikujundi millestki väärtuslikust. Radžad lasevad sel puhul tua  kandiku, millel on ringikujuliselt paigutatud kuld ja kalliskivid. Kuid Naropal polnud midagi. Ta kusi liivasse ja pätsies kokku midagi mandalataolist. Tilopa haaras seepeale  jalast sandaali ja virutas talle sellega vastu pead ja – pühitsus oligi antud, Naropa sai hetkepealt valgustatuks.
8. sajandil oli Tiibet kogu tollase maailma kõige suurem ja võimsam impeerium, hõlmates laialdasi alasid ka Hiinast ning tänapäeva Naepallist, Pakistanist ja Afganistanist. Keiser Trisong Detsen oli väga huvitatud tantrabudismist ja saatis tiibeti noormehi Indiasse õpetust tooma. Vähesed jõudsid tagasi, teekonna raskused ja haigused said enamusele saatuslikuks, kuid järjepideva missiooni tulemusena toodi Indiast suur hulk tantristlikke tekste ja tõlgiti tiibeti keelde. Kuna originaalid on nüüdseks suuremalt osalt kaotsi läinud, on neil tõlgetel hindamatu väärtus.Tiibeti oma tantristidest on kõige kuulsamad ja tänapäevani väga austatud Padmasambhava (Lootosestsündinu) ja ta õpilane ning kaaslanna Jeshe Tsogjel, kes oli ühtlasi üks juba nimetud keisri Trisong Detseni paljudest naistest. Kuna ideaalis annab tantristlikus traditsioonis  pühitsuse mees naisele ja naine mehele, siis loovutas keiser, kes janunes õpetuse järele, Tsogjeli,üsna kerge südamega  Padmasambhavle, et see annaks naisele kõik vajalikud väeülekanded ja see siis võiks anda need omakorda temale. Näeme, et suured valitsejad pole sugugi lati olnud oma naiste suhtes nii kiivad nagu olid seda türgi sultanid ja üldse on suhtumine intiimellu tantristlikus keskonnas hoopis teine. Jeshe Tsogjeli atobiograafia – ingliskeelsena on see kättesaadav – on vahest parim raamat, mis tantrateemal üldse kunagi kusagil kirjutatud; avalalt ja salgamata ning kekutamata kirjeldab Tsogjel seksuaalseid praktikaid, näiteks kuidas meditatiivses ühtes erutunud ja naudinguline seksuaalenergia muundab teadvusseisundi, kutsudes esile intensiivse kujutluspildi, mis on ju selgelt vaimne väärtus:
- Mu naudingust-teadvelolus tõuseb laubatshakrast valge paradiis, jaguneb kolmekümne kaheks Puhtaks Maaks, millest igaühes on Heruka ühtes kaaslannaga ja neid peamisi paare ümbritsevad veel paljud samasugused ühtetantsus paarid…  
Hiljem saatis Padmasambhava Tsogjeli Kathmandusse, et ta  vabaks ostaks ühe heade tantristieeldustega noormehe, kes oli seal orjusse langenud. Mägiteel sattus Tsogjel röövlite kätte, kes võtsid temalt ära gurult kaasa antud kulla ja kuna Tsogjel oli noor kena naine, siis muidugi ka vägistasid. Ent juhtus midagi ennenägematut: iga röövel, kes tema pealt tõusis, oli saanud valgustatuks – seda oli teinud Tsogjeli peen energia. Muidugi andsid nad siis kulla tagasi ja otsustasid ka oma elu muuta – rajasid röövlikoopa asemele väikese kloostri.
Tiibeti budismis kinnistus karmamuudra institutsioon. Karmamuudra (teopitser) on naine, kes aitab mehel seksuaalsete praktikate abil valgustumiseni jõuda. Karmamuudraid oli kloostriteski, ehkki enamus munki võis endale lubada vaid džnanamuudrat, kujuteldavat kaaslannat, osalt sel proosalisel põhjusel, et kõigile karmamuudraid ei jagunud, kuid muidugi polnud enamus munkadest üldse võimelisedki sel viisil edasi jõudma, küll aga kujutledes-kujustades ja mantraid pobisedes midagi ikka saavutasid… Tantristliku käsituse kohaselt inimese siseenergiaist on meie keskkanali igas keskuses või tshakras teatavad sõlmed, mis tuleb üles suunatava energiavooga avada; teistes tsakrates on see lihtsamini teostatav, südametshakra kuuekordne sõlm avaneb aga ainult religioosselt mõtestatud suguühtes või siis surmahetkel, mil see avaneb juba iseenesest. Keskaegne tiibeti õpetlane Tshongkapa, keda tähtsuselt oma religioonis võiks mõneti võrrelda Martin Lutheriga – elasid nad ka enamvähem ühel ajal -, taunis seksuaalseid praktikaid, kuna liiga palju oli hakanud sündima soovimatuid lapsi; tantristliku seksuaalsuse puhul on küll ideaaliks seemnepurskest hoidumine, kuid eks ikka juhtus… Tsongkhapa ei kasutanud ka ise karmamuudra abi ja lükkas täieliku valgustumiseni jõudmise edasi surmahetkeni. Karmamuudra institutsioon siiski säilis ja on jõudnud välja tänapäeva ning nüüd, kui on piisavalt eostusvastseid vahendeid, polegi enam mingit põhjust sellest hoiduda. Dalai laamdel – kui nad veel Lhasas oma Potala palees elasid, oli kombeks kevadpidustuste ajal peatemplist Jokhangist väljudes valida väljakule kogunenud kaunite neidude hulgast üks,  kutsuda ta kaasa ja viia Potalasse, kus neiu sai karmamuudrakoolituse. Mõnel aastal leidis Laama isegi mitu sobivat karmamuudrakandidaati ja selles nähti ennet, et tuleb kõigi tiibetlaste jaoks väga õnnelik aasta. Aga ka vastupidi – kui Dalai laama ühtki sobivat neidu ei leidnud, võis oodata kehva aastat…
Kuigi uuemal ajal on Tiibetis naisõpetajaid vähe, neid siiski leidub. Üks selliseid oli end Jeshe Tsogjeli taassünnina tundnud Sera Khandro, Sera kloostri daakini, kes elas möödunud sajandi algupoolel ja on kirjutanud väga huvitava autobiograafia. Khandro oli pärit ülikuperest ja isa tahtis ta  seisusekohaselt naita, neidu aga oli haaranud vaimne kutsumus ja kui kord nende maja hoovis peatus Lhasasse palverännakule tulnud rändlaama oma perega, armus ta sellesse nomaadi ja otsutas koos temaga kodust põgeneda. Nii sattus ta metsikusse Ida-Tiibetisse. Kerge tal seal ei olnud, sest laama, ehkki armastas teda, osutus nõrgaloomuliseks ega suutnud Khandrot kaitsta oma teiste naiste eest, kes ta peagi pereringist eemale tõrjusid. Khandro oli karmamuudraks mitmes kloostris ja ka rändlaamade juures. Kõigest sellest jutustab ta oma värvikas eluraamatus.
Möödunud sajandi seitsmekümnendate alguseks oli Läänes huvi tantrismi vastu sedavõrd suurenenud, et Kalifornias kujunes midagi kohapealse tantraõpetuse taolist, mida hakati nimetama new age tantraks või ka ameerika tantraks. Võrreldes algse tantraga oli see midagi väga algelist ja pinnapealset, millest tõesti võib jääda mulje, et tegemist on mingi massaažiliigi, võimelmisharjutuste komplekti  või siis lihtsalt eksootilise seksistiiliga. Ideid ammutati põhiliselt hinduistlikust tantrast ja sealtki vähe, peamiselt vaid tshakrate süsteem ja kundalini mõiste. Seksuaalsuse abil valgustatuks saamist kui eesmärki isegi ei püstitatud. Tänaseks on new age tantra süvenemise suunas veidi edasi arenenud, kuid  mitte veel kuigi palju. Teine äärmus on tiibeti laamade ümber tekkinud budistlikud keskused Läänes, ka meil Eestis. Kui tiibetlased alles Läände jõudsid ja ei teadnud veel, kas nende õpetuse vastu siin üldse keegi huvi tunneb, olid nad valmis õpetama kõiki, kes seda vähegi soovisid, isegi hipisid. Nüüd nad on ära näinud, et neil on võimalik saada endile kõigis Euroopa maades ja Ameerikas väike, kuid andunud järgijaskond, mis võimaldab neil jätkata täpselt samamoodi nagu nad olid harjunud Tiibetis ja nad ei tunne vajadust aidata meid meie oma euroopaliku tantrabudismi väljaarendamisel.  Ometi on budism igas kultuurkonnas võtnud uue kuju ja imelik oleks mõelda, et valge inimese asualal peaks  jääma samasuguseks nagu arenes välja tiibeti kloostrites. Parim, mida mungad seal võisid teha, oli vast tõesti eluaeg päevast päeva ja hommikust õhtuni pühajura laulda, kuid meil on muudki teha ja valgustatuks saamiseks see nende eluviis küll vajalik ei ole. Valgustatuks võib saada väga erineval moel ja isegi väga kiiresti ning “mugavalt”, mõelgem või Tilopa sandaalilopsule vastu Naropa pead või Ergeni mäe röövlitele  Kathmandu teel. Hoidku, et keegi meil ei püüaks seda järele teha – Euroopas  pole veel selliseid naisi nagu oli Jeshe Tsogjel. Luuletajad on saanud valgustatuks mõnd luuletust kirjutades. Mitte kõik, kuid mõned siiski.. Nii et saab, pühajura kordamisele pühendumine pole ainus võimalus. Kui nüüd võrrelda new age tantrat ja seda, mida pakuvad meile tiibeti laamad, siis oleks nagu tegu sellise kurioosse olukorraga, mil riidekaupluses on saada vaid väga väikesi ja väga suuri ülikondi, täiesti puuduvad aga keskmised numbrid. Jääb vaid loota, et new age tantras jätkub süvitsiminek, et üha rohkem kaasatakse vadžrajaana psühhotehnikaid, samal ajal aga tiibetlased mõistavad, et me ei vaja mitte nende budismi üksühest ülevõtmist, vaid päris o m a  tantrabudismi ja nad aitavad meid selle arendamisel ning et viimaks need kaks – njuueidslased  ja tiibetlased – kusagil keskel ka kokku saavad.
Ma ei ole siin rääkinud midagi uut, kõigest sellest olen juba varem kirjutanud, Padmasambhavast ja Jeshe Tsogjelist koguni terve romaani. Need read panin nüüd kirja seepärast, et mulle tundus nagu vajataks praegu üht lihtsat, kuid ülevaatlikku kirjeldust, mis on tantra, kuidas see tekkis ja kujunes ning milliseid suundumusi võib selles leida.  Heita mulle ette, et kordan, oleks sama, kui kristlasele, kes tunneb kutsumust oma usku kuulutada, ette heita: “Jälle ta räägib Isast, Pojast ja Pühast Vaimust…”

Praegu on muidugi euroopaliku tantrabudismi kujunemine veel nii algjärgus, et ma tõesti ei tea, kas see rahutu maailm nii kaua vastu peab, kuni sellega kord juba kusagile välja jõutakse. Teisalt tooks aga just inimese kahe võimsaima tegevusajendi – meeluse ja usulise eneseteostuse -harmooniline liitmine rahu meisse endisse ja ka meie ümber. See oleks siis õhkkond, kus üks suveõhtul suvilasse kogunenud sugulaste ja sõprade seltskond – kõik mitte väga lähedased, kuid ka mitte võõrad – hakkaks spontaanselt arutama, mida keegi on hiljaaegu kogenud seksuaalenergia ülevamaks ja peenemaks muutmisel…  Praegu on sellist keskustelu  üsna raske isegi ette kujutada… sellest  oleme ikka veel väga kaugel.

6. veebruar 2016

Vaimuvalgus nr 44


Erevalge


Ülev Valder


Päevauudiseid kuulates tundub juba mõnda aega, et maailm on hulluks läinud. Araablased, Putin… Juutuubis on külluses nii inglise kui venekeelseid videoklippe, mis trumpavad üksteist üle ennustustega, millal ja kuidas algab Kolmas maailmasõda, kusjuures selles, et see puhkeb, ei näi kirjutajatel olevat vähimatki kahtlust.

Minu ülikooliajal, viiskümmend aastat tagasi – Kolmandast maailmasõjast räägiti juba siis - , oli selle kohta käibel kujukas võrdpilt: kahe kamba ninamehed on lukustatud garaažis, mõlema ees on tünn bensiini, kuid vahe on selles, et ühel on viis tikku, teasel terve toos. Ja küsimus: Kumbal on üleolek?... Veelgi varem on Tammsaare öelnud, et relvastuse areng muudab lõpuks sõjad võimatuks. Kas on siis viiekümne aastaga midagi muutunud?  Ei, garaaž on ikka lukus, ka tünn bensiini on mõlemal, ainult et tikke on nüüd ühel juba  täistoos, teisel terve plokk… Tookord oldi üsna üldiselt sedameelt, et tuumasõda pole võimalik võita, et see tähendab kogu inimkonna hävingut ja seepärast tundus ka sõjaoht praegusega võrreldes üsna väike. Nüüd on see kõik nagu unustatud, kelgitakse üksteise võidu, milliseid uusi relvasüsteeme  on arendatud – selle asemel, et piinlikkust tunda… Praegu ootakse, et keegi, kelle sõnal on rahvusvaheliselt kaalu, hüüaks:

-          Inimesed, võtke ometi mõistus pähe!...

Ka peaks rahvusvaheline kogukond selgeks tegema araabia-  ja neegririikidele, et viimane aeg on neil hakata tõhusalt sündimust piirama; see, et Aasiast ja Aafrikast – mis on hiigelsuured! – tunglevad kõik imepisikesse Euroopasse, ei ole mingi lahendus, pealegi tuleb Euroopa Liidu juhtidel  varem või hiljem ikka mõistus pähe ja nad deklareerivad: enam mitte ühtegi migranti!

Neis asjus ei aita minu ütlemine midagi, seepärast vahetangi kohe teemat.

Sedamööda, kuidas oleme saanud  ettekujutuse, milliseid uskusid ja uskumusi on maailma eri paigus ja eri aegadel olnud, võime juba teha üldistusi sellestki, mida väärtuslikku leidub inimkonna religioosses kogemuses, et võtta siis sellest enda jaoks parim.  Võib ju tunduda, et see on võimatu: usud on omavahel vastolus,  isegi ühe usu erinevad lahud on võidelnud selle nimel, kumb on “õige”. Tegelikult õpetavad kõik religioonid sügavamal tasandil kõik ühte ja sama ja see on kokkuvõetav ühte lühikesse lausesse: “Looge ülevaid kujutlusi!” Siia alla mahub  Jumala auhiilguse kogemine, sufide armastusluule, zenbudistide püüd kogeda aina enam ja aina sügavamaid valgustushetki – satoreid – nii et lõpuks saab valgustatusest püsiv seisund – kui ka tiibetlaste usk, et surmas ilmub meile ere valgus ja kui läheme meeleldi kaasa sellega, tagab see meile parima mõeldava surmajärgse olu. Niisiis – loogem ülevaid kujutlusi! Kui palju pakub selleks ainest erinevate religioonide kunst, kirjandus, muusika! Einar Laigna ideaaliks on keskaegne tugev religioossus. Mina unistan samuti maailmast, kus valitseks sama tugev religioossus nagu see oli keskajal, kuid selline, mis kätkeb endas juba kogu inimkonna religioosse kogemuse ja kus on kõige rohkem ainest  tantrabudimist, kuna just selles on jõutud religioossuses kõige sügavamale ja omaks võetud ning mõtestatud vaimselt ka inimese kõige tugevam energia, seksuaalenergia. Just need kaks on meie praeguses tarbimisühiskonnas alaarenenud: religioossus ja meeluse vaimne mõtestatus.

Kas tundub mu unistus eriti eluvõõras praeguses üha enam hulluvas maailmas – et ma hüüan: “Looge ülevaid kujutlusi!” Väga ebapraktiline?... Ülimalt praktiline – et oleksime kõige paremal mõeldaval moel vastu astuma surmahetkel ilmuvale eredale valgusele. Niisiis: Loogem ülevaid kujutlusi!

20. juuni 2015

Vaimuvalgus nr 43


Oma nahal kogetud


Ingvar Luhaäär

Vanemad inimesed on tunda saanud vähemalt kolme eriilmelist ajajärku, mis omavahel selgesti eristuvad nii elutunnetuse kui tegutsemisvõimaluste poolest: sovetirežiimi hilisemad aastakümned, vabanemise-ja üleminuaaeg ning Eesti Vabariik sellisena nagu me tunneme seda praegu. Väga vanadel inimestel on isiklikke kogemusi ka “eesti ajast”, “saksa ajast” ja punase okupatsiooni esimesest jõhkrast aastakümnest – mis erines  jällegi üsna paljus sama režiimi hilisemast, lobedamast ajast, mis oli mõnes mõttes isegi inimlikum kui  praegune aeg: kodutuid polnud, pensionäridki said teatris käia ja raamatuid osta, tervishoid, haridus ja kultuuri- ning huvialaringidest osavõtt ei maksnud inimesele midagi…

Minul on isiklikke mälestusi kolmest ajajärgust. Kõige kauem, üpse keskeani, elasin nõukouulikus olustikus. Sellele tagasi mõeldes tuleb vaimusilma ette mälupilt noorusest, 60-ndate algusest: valjuhääldaja tänavaposti otsas pasundab plekise hääle, kuid suure paatosega järjekordsest suurest saavutusest kosmose vallutamisel… või parteikongressist… või sellest, et peagi saab meile kõigile osaks õnn elada kommunismi ajal – või kõigest sellest korraga – nagu enamasti. Keegi seda ju tõsiselt ei võtnud, kuid  ometi mõjusid need optimismi sisendavad kõned mingil määral toonusttõstvalt – nagu ka pidev toonitamine, et inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend (millele me koeruse pärast lisasise ka: “ja armuke”, nagu veelgi nooremas eas olime ümber teinud lauluread:

Suur Lenin, ta oli üllas,

nii hoolitsev, tark ja hea,

meid lapsi võtaks ta sülle

ja silitaks õrnalt pead.

Meie laulsime:

Meid koeri võtaks ta sülle…

Oli tunda, et väikese koeruse pärast ei karistata kuigi karmilt, möödas olid juba need ajad, kui kolhoosipõllult mõne porgandi näppamise pärast võis aastateks vangi minna. Nüüd võis võtta juba üsna vaba käega ja põhjendada seda nii, et kui kõik on rahva oma, eks siis järelikult ka minu. Olid muidugi  reeglid, kuid nende raames sai  ümbritsevaid olusid üsna kergesti selliselt mugandada, et kujundasid endale küllaltki muretu ja mõnusa äraelamise – näiteks mina, luuletaja, kelle kolm põhiteemat olid valitsevale korrale nii vastukarva kui veel võisid olla: vaimsus, erootika ja isamaalisus – suutsin ometi elatada end kõik need aastad literaadina: trükis sain välja anda vaid neli õhukest raamatukest, kuid tollal võis ära elada ka kaastööst ajalehtedele ja ajakirjadele, mis praeguste pea olematute honoraride juures oleks täiesti mõeldamatu. (Honorarid olid suureks paisunud sellest, et kunagi eeldati nende eest ka pidevat valitseva korra kiitmist, mida hiljem enam nii väga ei nõutudki, jälgiti vaid, et sa ei kirjutakse midagi lausa “vastalist”.) Ent oli ka palju halba: minul tegi kõige enam meele mõrudaks see, et ma ei saanud ülalnimetaud kolmel teemal midagi trükis avaldada, valus oli vaadata Eestimaa üha jätkuvat venestumist ja ahistas ka reisimisvõimaluste puudumine. Üks koolilapse süütu sõnaaps mõjus tollal palju vahedamalt kui praegu: “Kirikuõpetajad räägivad rahvale, et ehk pärast surma saab ikka ka Pariisi.” Nõukogude võimu edasi kestes poleks tõesti olnud väljavaateid enne surma sinna saada.

 

 

Kõige lühem ja kõige meeldivam aeg, mida olen kogenud, algas mõned aastad enne nõukaaja lõppu ja kestis omariikluse esimese kümnendi lõpuni, kusjuures huvitaval kombel moodustab see üsna ühtse ajajärgu, taasissesisvumine leidis seal keskel asset isegi üsna märkamatult. Seda aega iseloomustab kõik kaunis: üldine vaimne elevus ja vastuvõtlikkus, suured lootused. Lootsime sedagi, et suurem osa migrante lahkub ja ülejäänud eestistuvad kergesti ja vaimustusega. Kümned tuhanded inimesed läbisid TM-I kursuse, Pildi-Viktori ja Ants Grossi ravipildid tervendasid, Viljandi ja Kõpu vahelise tee äärde oli kerkimas mitu lõbumaja, Tallinnas pidi Tatari tänavast saama punaste laternate tänav, mina sain korraga vabalt rääkida ja kirjutada oma kolmel lemmikteemal. Kui olin pannud Õhtulehte kuulutuse, et loen erootika ajaloo loengut, nägin Salme Kultuurikeskusse jõudes, et majas oleks kui algamas mingi suurem üritus – raske oli trepist üles loengusaali poole läbi murda. Ikka veel uskumata, küsisin:

-          Kas olete tulnud erootika ajaloo loengule?

-          Jaa! Jaa!

-          Siis palun lubage läbi, mina hakkangi seda loengut lugema…

Oleksin ma oma tollased sissetulekud investeerinud, oleksin praegu rikas mees või siis  kõik kaotanud – mis on tõenäolisem. Mina aga kulutasin kogu raha reisidele, tänu millele olen käinud kõigis neis maades, mida olen näha tahtnud, ühe ümbermaailmareisigi teinud.

 

 

Nõukaaja lõpukümnendeid on nimetatud stagnatsiooni ajaks. Meie praeguse eesti elu iseloomustamiseks pole kuulnud seda sõna tarvitatavat, kuid minu meelest sobiks see nüüd jälle kasutusele võtta. Kõik on nii mannetu, pole meil ammu enam kedagi Lennart Meri väärilist, kes suudaks mõelda suurelt, aina tegeldakse tühiste probleemidega: et valitsuses oleks rohklem naisi ja lapsi, Tartus ei taheta tänavanimeks Madruse, kuna lähikonnas on ka Kapteni tänav, siis veel see problem, keda ametlikult lubada ja keda mitte lubada koos elada, kuigi eks nad elavad nagunii – pikad arutelud mõttetuil teemadel. Samal ajal on olukord maailmas ja ka üsna meie piiridel ärev. Kõige enam teeb kurvaks see, et ammu enam pole  vaimset elevust ja avatust; nüüd ei ostetaks enam Pildi-Viktori ja Ants Grossi pilte, mis kord läksid nagu soojad saiad, ei ostakse enam keegi, sest need ei ravi enam, ei ravi aga sellepärast, et pole enam seda vaimset elevust, mis andis neile energia. Kuulasin raadiost ERR-i juhtide arutlusi ja imestasin: küll ajavad tarka juttu, aga telekanalites pole niigi palju vaatamisväärset nagu oli nõukaajal ühel kanalil, häid kultuurisaateid näiteks, aina krimkad, õudukad ja sport. Kas selliste telekavade kokku saamiseks on tõesti vaja ametis hoida nii palju tarku ja kõrgepalgalisi mehi!?

Prostitutsioon, selle asemel et see kultuurselt välja arendada nagu Hamburgis või Amsterdamis, suruti salaurgastesse. Kui kuulutaksin taas välja erootika ajaloo loengu, mitu kuulajat tuleks? Kaks või kolm?... Kas erootika ajalugu on tõesti kõigil juba nii selge? – Muidugi, vahepeal on ilmunud sel teemal raamatuid ja Internetist leiab üht kui teist. Vaevalt küll, et hästi teatakse juba seda, mida mul oleks rääkida, erootika ja vaimsuse vastastikku võimenduvaist võimalustest, tantrismist. Vaimne õhkkond on järjest halvenenud, esiplaanile on tõusnud tippsport ja meelelahutus, selline vaimu erksana hoidev harrastus nagu luuletamine, on täiesti tähelepanuta jäänud. Meil nagu olekski vaid viis luuletajat: Rummo, Kaplinski, Runnel, Luik ja Kareva, ülejäänuile ei jagu enam mingit tähelepanu, harrastusluulest rääkimata. Raamatuid ilmub rohkem kui kunagi varem, kuid paljudes kodudes on raamaturiiulid jäänud nõukaaja lõppu märkima – tollased sarjad: “Maailm ja Mõnda”, “Varamu” – hiljem pole enam midagi lisandunud. On ilmne, et praegune pensionäride põlvkond sureb enne, kui hakkab saama sellist pensioni, mis võimaldaks teatris käia ja raamatuid osta – nagu see oli täiesti võimalik nõukaajal. Samal ajal on meil ka ülirikkaid; kui satute Kelvingisse Viimsi poolsaarel, siis alles näete, millised võivad olla eramud! Võib juhtuda, et kord veel tunduvad nõukaaja viimased aastakümned  meile lausa kuldse ajastuna – eriti siis, kui peaksime sattuma taas vene karu käpa alla; mis sel juhul kaugemas tulevikus saaks, seda ma ei tea, kuid esimene aastakümme oleks kindlasti vähemalt sama jõhker kui oli Stalini aeg, mil uus võim pidi end kehtestama. Praegu aga rõhub rahvustunde nõrkus, väiklus ja mannetus, kas või see, kuidas valitsus pingsalt kaalub, milliseid makse tõsta. On ilmne, et sel viisil  me kuidagi ei jõua  maailma viie rikkama riigi hulka. Täiesti reaalne oleks see, kui võtaksime kasutusele oma unikaalsed maavarad, kuid ka see kutsuks ilmselt kõigepealt esile rahva ägeda vastuseisu. Absurd. Nõukaaegse tuima ja igava, kuid mingil määral siiski toimiva optimismi asemel on aina rohkem kuulda nende häält, kes kuulutavad häda ja viletsust: palavaks läheb, jää sulab, vesi lõpeb, nafta lõpeb… No  meie eluajal see kõik veel ei juhtu. Iga paari-kolme aasta tagant ostan uue mobla – mitte selleks, et “ajaga kaasas käia” – vana lihtsalt lakkab selle ajaga toimimast – ja jälgin huviga: kas uus on nüüd tõesti juba viletsam. Ei ole, siiani on uus alati olnud millegi poolest eelmisest täiuslikum. Kuni see nii kestab, ei või ju elu üle veel väga kurta.