1. november 2010

Eesti pole Euroopa kõige vähem religioossem, vaid kõige religioossem maa


Ingvar  Luhaäär

Jälle on tehtud üks uurimus, millest tahetakse järeldada, et Eesti on Euroopa kõige vähem religioosne maa. Pole raske aimata, millest selline järeldus tehakse: kirkud on tühjad, eriti vähe näeb neis noori.. Kuid ei saa ometi samastada religioossust ühe usuelu vormiga! Aina enam on meil neid inimesi, kes peavad loomulikuks võtta oma ellu väärtuslikku kogu inimkonna religioossest kogemusest: mediteeritakse, tehakse joogat. Heitke vaid pilk “Vikerkaaresilda” Internetis ja te näete, kui palju eriilmelisi kursusi ja seminare korraldatakse! Ja kui palju ilmub meil nüüd eesti keeles kirjandust kogu maailma religioossest traditsioonist. Aasta-aastalt käivad meie vaimsed otsijad järjest enam Indias, Nepaalis, isegi Tiibetis. See kõik ju ei peegeldu niisugustes uurimustes!    Võtame või mind ennast: kirikus on mind harva nähtud, järelikult taoliste uurimuste seisukohast pole ma  religioosne inimene.. Ise leian, et olen. Ülikooliajal huvitasid mind nii usuküsimused kui erootika. Mõnda aega mõtlesin isegi, kas ma pole ebanormaalne, kuni leidsin religioosse traditsiooni, kus need kaks on tõesti vastastikku rikastavas seoses ühte liitunud – tantra. Sellest peale pole ma suurt muud teinudki, kui otsinud raamatutest – nii paljudes keeltes kui lugeda suudan –juhiseid selle kohta, kuidas seksuaalenergia läbi valgustatuks saada, pole ma  kunagi hoolinud sellest, et nii laamade kirjutatud raamatud kui ka kohalikud “targad” on püüdnud mulle aina sisendada, et kirjanduse põhjal ei jõua kusagile ja see tee on ohtlik. Muidugi oleks hea, kui nad ise avalalt õpetaksid, kuid nad ju ei õpeta. Saab siis ka ilma. Miski ei suuda kõigutada mu veendumust, et meelashelge religioossus on täiesti võimalik ja mõttekas. Oshogi on tunnistanud, et tal pole olnud  gurut, ta on kõik omandanud kirjasõna varal. Aastakümnete pikkuse visa lugemise tulemusel olen leidnud endale palju vajalikku, ka päris praktilisi tehnikaid, kõige enam vast Mantak Chia, aga ka Kelsang Gyatso  raamatutest ning seminarist tema juures Ulverstoni lähedal, Põhja-Inglismaal.. Nii palju, et olen võinud omakorda oma raamatutes seda teistelegi pakkuda. Sotsioloogilisest uurimusest aga ilmselt selguks, et ma pole üldse religioosne inimene.
Usuelu vallas saab Euroopas XXI sajandil põhiküsimuseks see, kas kirik tuleb kaasa uue religioossusega, kas kirikud ja kiriklad muutuvad kohtadeks, kus tegeldakse eriti elavalt kõige väärtusliku otsimisega kogu inimkonna religioossest kogemusest ja selle kasutuselevõtuga. Kui mitte, jääb kirik paratamatult religioossuse peavoolust kõrvale. Uus religioossus on kahtlemata pluralistlik, igaüks võib valida sellest just temale sobivaid elemente ja ehitada neist üles endale kohase usuelu. Seda uut religioossust on Eestis tunda rohkemgi kui mistahes teisel Euroopa maal ja väga võimalik, et ka mõned esimesed sellised kirikud ja pastoraadid nagu eespool unistasin, tekivad just meil.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar