Indiat iseloomustab suur usueluline mitmekesisus, milles näib leiduvat igale maitsele midagi. Eks see, mis kellelegi tegelikult osaks saab, sõltub suuresti perekondlikust traditsioonist. Paljud palvelevad Shivat, energilist jumalust, keda kogetakse ka hävitava, purustava jõuna. Kuigi Shiva kultuses on üksjagu ka musta maagiat, on selles osas märksa kaugemale mindud jumalanna Kaali templites, kus peab voolama pidev verenire. Kuid ei pea mõtlema, et Kaali kummardajad on kõik pahad inimesed, Kaalis on kuju leidnud omapärane religioosne kujutlem, mis ei erista head ja kurja, vaid näeb kõike ühtse tervikuna: jumalanna su sünnitab, kui oled sirgunud noorukiks, siis armastab, kunagi muidugi ka tapab... Väga malbet ja rõõmsat eluvaadet pakub Vishnu ühe kehastuse Krishna kummardamine, mis on eriti armas india maainimestele. Krishnat kujutatakse vilepilli puhuva noorukina, kes vallatleb karjatüdrukutega. Kogu usk on siin rõkkava elurõõmu väljendus. Osho tähendas kord vaimukalt, et võimatu oleks kujutada Kristust selles rollis - kui talle oleks tehtud ettepanek asuda Krishna asemele, seega siis võtta kätte flööt ja teise käega kudistada kaunist karjatüdrukut, oleks ta arvatavasti öelnud: „Parema meelega ma ripuksin ristil...“ Aga pole sugugi võimatu, et Kristus oleks end Krishna rollis siiski hästi tundud – meie teame ju Kristust sellisena nagu teda armastasid kujutada kirikuisad. On täiesti tõenäoline, et õigus on hoopis gnostikutel, kes näevad Kristuses ja Maarja Magdaleenas pigem tantristlikku paari.
Suuremad india usundid on veel sikhism ja dzainism, mõlemad rõhutavad vooruslikku elu, seega maise elu olulisust, järgijate hulgas annavad tooni ärimehed ja ametnikud. Sama võib öelda ka bahaiilaste kohta; siin on tegemist uuemaaegse katsega sünteesida erinevaid usundeid, tooniandvaks on selles islam. Bahaiidel on Delhis imeilus uus luksuslik Lootosetempel, mis on juba saanud India pealinna üheks olulisemaks vaatamisväärsuseks... Kunagi oli Indias mõjukas ka budism, kuid kuna see oli valdavalt haritud inimeste usund, mille keskusteks suured kloosterülikoolid, oli muhameedlastel kerge kõik hävitada. Tänapäeval on Indias budiste vähe, läbini budistlik on vaid tiibetlaste asuala Ladhakis ja muidugi on seda ka Lõuna-India tiibetlaste kolooniad. Buda eluga seotud kohtades (Sarnath, Bodhgaya, Kusinagara) on budism samuti „pildil“.
Loendamatul hulgal kohtab Indias „kohalikke“ jumalaid ja jumalannasid, keda andunult austatakse. Omapärane elamus oli sattuda autosõidul kusagil Kesk-India kolkas „joodik-jumala“ templisse. Autojuht, kohalik noormees, lasi meil osta likööripudelid, nendega siis sisenesime templisse. Keskse pühakuju ees võttis preester meilt pudelid, valas poole nende sisust jumalakuju suhu ja andis siis meile tagasi. Nii autojuht kui preester juhtisid meie tähelepanu elavalt sellele, et jumalale suhu valatud märjuke tõepoolest kaob kusagile – ime!... Seepeale võisime siis ka meie juua, isegi lausa nagu oleksime pidanud seda tegema... Likööril polnud viga.
Lisaks mainitud usunditele on Indias veel väga palju erinevaid ja pika traditsiooniga joogakoolkondi. Jooga laiemas mõistes tähendab vaimse enesearenduse teed (üldse mitte tingimata kehaväänamist nagu meil hatha jooga põhjal arvatakse) ja erinevaid joogasid on palju. Siia kuuluvad needki õpetused, mis on läänemaailmas nimeks saanud Naropa kuus joogat ja mis on keskseiks tantrabudismis.
Ülaltoodud skitseering India vaimseist maastikest on katkend Ülev Valderi raamatust "Naropa kuus joogat", millest huviline lugeja leiab ka varem "Vaimuvalguses" avaldatud karmamuudra jooga täielikuma käsitluse. Raamat on värskelt trükist ilmunud, saadaval nii meie kodulehe internetipoest kui ka raamatukauplustest üle Eesti, ainult et sealt poe juurdehindluse, so kolmandiku võrra kallimalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar