Vaimuvalgus nr 22

Head tantristlikku uut aastat !

Näete, maailmalõpp ei tulnud, tarvis edasi elada ja ka tantraga tegelda. Tantra on üldnimetusena käibel nende  õpetuste kohta, mis ei põlga ära seksuaalsust, vaid kasutavad seda, inimese kõige tugevamat energiat, vaimsetel eesmärkidel.    Parim osa tantrast on alati püüdnud välja arendada seksuaalsuse jumalikku potentsiaali, kasutades seksuaalenergiat üha peenemate ja ülevamate energeetiliste seisundite loomiseks – kuni valgustatuks saamiseni välja. Nii et veidi karikeerides võib öelda: tantrist tahab seksi läbi valgustatuks saada. Kõlab lääne inimesele kuidagi usutamatuna või isegi robustsena, kuid ometi peitub selles sügav tõde.  Kõige kaugemale, kõige suurema rafineerituseni on selles osas jõutud tantrabudismis ehk vadžrajaanas, kus energia ülendamine on liidetud kujutluspiltidega jumalustest, kõige ülevamate kujutlusetga, mida inimene on suuteline looma: ei saa ju olla midagi ülevamat kui jumalikkus ja see liidetakse inimese kõige tugevama energiaga, seksuaalenergiaga.. See on nagu raketi teine aste: kujutluspilt on energia peenemaks ja ülevamaks muutjana väga efektiivne ja sellest on kerge ilmuma valgustatu seisund.  Rituaalses ühtes jumalusi kujutletakse enda ees, aga kujustatakse ka ennast selliseks paariks, kogedes seeläbi armunaudinguid jumalikul tasandil. Jumalustepildi vaatlemine ei erine mõju mehhanismilt vast ehk tavalise pornopildi vaatlemisest – mis võib olla pisut shokeeriv mõelda! – ainult et kui pornopildi vaatamine kutsub  esile ülsnes tugeva ja toore seksuaalenergia voo, siis jumalustepildi vaatlemine ka peenedab ja ülendab energiat. Kuidas on see võimalik? Väga lihtsalt – seksuaalenergia on ühtlasi kõige võimsam kosmiline energia ja kui me häälestame end sellele, saame sellega üheks, võimaldub meile kõige kergemal viisil ülim vaimulik eneseteostus. Kvantfüüsikud tõdevad, et mateeriat pole, kõik on energia, kuid et see energia on armastus – kosmilises mõttes – selleni pole nad veel jõudnud. Tantra seisukohast on suguühe keskkanalite alumiste otste liitmine. Ei kõla just romantiliselt? Aga kui siia juurde mõelda, et kõige selle eesmärgiks on kogeda seksuaalsust jumaluse ja jumalanna tasandil, siis  peaks see olema midagi veel kõrgelennulisemat ja romantilisemat  kui maine, Romeo ja Julia romantika. Ja veel väljavaade valgustatuks saada!....

Võimalused seksuaalenergia teadlikuks kasutamiseks  on muljetavaldavad, kuid nende juurde jõuda pole eurooplasel kerge, sest meil on viimasel kahel tuhandel aastal kõike seksuaalset patuseks sugereeritud ja alla surutud, mistõttu puudub  sakraalerootika traditsioon. See  ongi euroopa kultuuri suurim puudus. Ka eesti keeles on oma sõna seksuaalenergia tähenduses  täiesti olemas, kuid sellel on  halvustav kõrvalmaik. See sõna on – kiim. Kiimaline, kiimas – kui kellegi kohta nii öelda, ei kõla just komplimendina. Tal on tugev seksuaalenergia – kõlab  paremini, see on neutraalselt öeldud, ehk isegi pisukese positiivse varjundiga. Keskajal nähti  seksuaalenergia nõrkuses Jumala erilist kingitust ja  seda ka noorte inimeste puhul, sellisel juhul veel eriti – see tähendas, et kurat ei kiusanud või et inimene oli kiusatuste eest hästi kaitstud...  Tegelikult kasutasid ka  mungad ja preestrid seksuaalenergiat, sublimeerides seda. Tantra sublimeerib samuti seksuaalenergiat, kuid vahe on siin selles, et tsölibaadi puhul suunatakse energia kohe algul kusagile mujale – jumalaarmstusse, ligemeste aitamisse , - veel enne, kui seksuaalenergia on sel määral välja arenenud, et sellesse ilmub  naudinguline varjund, tugeva seksuaalenergia esmane tunnus.  Ka Indias on leidunud neid, kes ülistavad tsölibaati, seda nimetatatakse brahmatsharjaks, seal  ei ole aga see ideaal kunagi eriti kõlapinda leidnud, rääkimata sellest, et  oleks saanud valitsevaks nagu see juhtus kristluses. Ristiusu kirikuks kujunemisest peale on eurooplasi iseloomustanud kalduvus seostada seksuaalsust kõige saatanlikuga. Kunagi oli meilgi, vastupidi, tavaks seostada seksuaalsust jumalikkusega, millegi kõrgemaga,  ilmselt oli see nii muinasajal, viimati antiikajal! -, kuid kes seda enam mäletab!.. Peale tuli ristiusk ja sugereeris seksuaalsuse saatanlikuks ning tegi võimatuks inimese kehasiseste energiate tundma õppimise. Kes selliseid huvisid ilmutas, see kuulutati nõiaks ja nõidadele, kuna nad tõepoolest kasutasid seksuaalenergiat, sest teisiti pole toimiv nõidus mõeldavgi – omistati kõike saatanlikku, kuni selleni välja, et iga naisnõid usuti olevat sugulises läbikäimises kuradiga. Küllap tegid nõiad nii head kui halba, kuid kuna pidevalt rõhuti sellele, et seksuaalsus on kuradist, oli neilgi  väga raske näha selles midagi kõrgemat, midagi jumalikku. Praegu muidugi ütlevad kristlikud vaimulikud, et oli mis oli, kuid tänapäeval on kirik juba ammu loobunud seksi kujutamisest mingi pärispatuna. Tõepoolest, seksuaalsuse tõrvamist võib nüüd juba kirikukantslist väga harva kuudla, kuid jäljed sellest on jäänud meie alateadvusse ja püsivad seal kindlalt. Esimesel pilgul ei hakka need silma, kuid kui lähemalt vaatame, siis küll. Igal kunstialal, igal elualal  väärtustatakse kõrgelt kujutlusvõimet, fantaasiat, sõnapaar „seksuaalne fantaasia“ aga aktiviseerib paljudes inimestes häirekella. Sama kehtib eksperimenteerimise kohta seksuaalsfääris. Võtame või nii harjunud ja tuttavliku asja nagu oma lihaste treenimise. Milliste peensusteni on mindud sellega spordis! Kui aga nimetada, et ka suguelundeid ümbritsevaid lihseid võiks treenida, on paljudel inimestel jälle  nagu müür ees. Tänapäeval on siiski   muutusi märgata:  naisteajakirjadki soovitavad oma lugejaile nn. naiste salavõimelemist, Kegeli harjutusi. Kegel oli saksa arst, günekoloog. Tema soovitatud harjutused kujutavad endist suguelundeid ümbritsevate lihaste pingestusi ja lõdvestusi. Sellised harjutused muudavad sünnituse kergemaks ja lisavad naudingut suguühtele. Samavõrd head teevad taolised pingestued ja lõdvestused meestele; neid lihaseid järkjärgult tundma õppides ja treenides on võimalik kasutusele võtta isegi selliseid lihaserühmi, mida on peetud tahtele allumatuiks ja mehed võivad ära tunda ja hajutada närviimpulssi, mis muidu vallandaks järgmisel hetkel seemnepurske. Harjutamine teeb meistriks – see kehtib täiel määral ka seksuaalsfääris. Harjutused jaheda ja harjutused palava, üleserutatud seksuaalenergiaga.  Ainult et siin kohtame jälle tugevat tõrget, koguni kahte  – harjutamine – see oleks ju masturbeerimine ja pealegi – armastusega ei mängita?!.. Mis puutub masturbeerimisse, siis moodne seksuoloogia ei käsita seda enam seksi viletsa aseainena, vaid  ka ühe võimalusena, mida kasutavad vahel  needki, kes on õnnelikus abielus. On ilmunud isegi vastavaid õpikuid pealkirjaga a la „Seks ühele“.  Idamaadel on naised kasutanud tuppe ümbritsevate lihaste treeninguks kaht kivist muna. Viimasel ajal on neid iluasjakestena müügil ka meil Loitsukeldri-tüüpi kauplustes, kuid tundub, et keegi ei tea, milleks need on algselt mõeldud.

Tantraga seoses satume aina tõrgetle tavateadvuses. Üks eelarvamusi on seegi, et kõik see võiks ehk veel kuidagi sobida noorematele  inimestele, kuid vanemaealistel pole tantraga midagi peale hakata. Täiesti vale! Seksuaalenergia on eluenergia ja vanemas eas peaks püüdma seda alal hoida ja rohkendada, mitte laskma sel vaikselt hääbuda.  Võimalused seksuaalseks eneseteostuseks vanemas eas küll paratamatult kitsenevad, ent seda saab kompenseerida kujutlusvõimega; kõik tantristlikud praktikad on tehtavad ka kujutluses. Annab ära kasutada ka seda tõsiasja, et kui oleme elus midagi kogenud,  siis energeetiliselt on alati võimalik sellesse hiljem tagasi minna. Nii väidavad tiibeti õpetused, et südametshakra kuuekordset sõlme on võimalik avada vaid suguühtes – sellest tõusvas tugevas energias,- kuid kui see on juba kord avatud, siis edasisi tantristlikke praktikaid on võimalik teha ka üksnes kujutluse varal. Nii et tegelikku suguühet on põhimõtteliselt vaja vaid üks kord ja kindlasti on vanematel inimestel neid selja taga palju rohkem kui üks. Vanemas eas on inimesel kergem mõista sedagi, et maailm on kõige üldisemas mõttes virtuaalmaailm – mitte ainult arvutimaailm pole seda! – inimesed meie ümber ilmuvad ja kaovad, osa sugulasi ja sõpru on juba surnud.  Nii ei ole oluline, kas teha midagi tegelikult või kujutluses..

Kui me ei jaga enam arvamust, et seksuaalsuse ainus, tõeline ja püha looduse poolt määratud eesmärk on laste sigitamine, siis ei tohiks  olla mingit eetilist vastunäidustust seksuaalsuse mittereproduktiivsete ilmingute suhtes, siis peaks olema igati aktsepteeritav näiteks ka suuseks, mis pealegi on nauditavam kui suguühe. Juba on kirjutatud suuseksist nii mõnedki kaunid luuletused. Ka seksuaalse ainese tõusmine luuleaineks on meie kultuuris midagi uut, mida sugugi veel kõik ei ole valmis  vastu võtma.

eamine takistus tantristlikuks eneseteostuseks on meie inimestele siiski euroopa  võimetus tunnetada vaimsust ja seksuaalsust ühtekuuluvaina, vähemalt kokkusobivaina, vähemalt mitte täiesti vastandlike nähtustena. Kord – sellest on juba paarkümmend aastat – sattusin nägema telerist üsna harukordset filmi: vana katoliku kiriku võlvide all hõljus Bachi hingeülendava  orelimuusika saatel  õhus üks alasti embav paar. Tormasin   teleri juurde ja panin videomaki lindistama, tänu millele on mul nüüd võimalik seda filmilõiku oma tantraloengutel näidata. Kui jaole jõudsin, kestis stseen veel vaid paar minutit – mis film see oli, kus tehtud – oletan, et Poolas, aga võibolla ka Hispaanias – ei tea, kuid mulle mõjus see kui ilmutus. Bachi oreliprelüüdid ja ka orelimissa sobivad ideaalselt tantristliku suguühte taustaks: ei teki tahtmistki hakata rabelema: jäädakse liikumatuks ja sellevõrra kergem on tunnetada kehasiseseid energialiikumisi; mehe palav energia ei kiirusta sugutiotsast seemnepurskena välja sööstma, vaid tõuseb selgrookanalis ülespoole, tõuseb vaimulikuks muusikaks.  Küsimus on selles, kui ülevaks suudab keegi luua oma seksuaalenergia, meil aga peetakse selle energia esiletuleku õigustuseks vajalikeks hoopis muid tingimusi. Liiga palju on neid mõtteid ja kaalutlusi, mis takistavad  lääne inimest pühenduma oma meelusest millegi kõrgema loomisele; meelus peaks meist esile tooma ülevad kujutlused jumalaist ja jumalannadest, kuid meile tuttavad ülevad kujutlused on hoopis teistsugused: Jumal-Isa, taevane auhiilgus, inglikoorid, lapsuke sõimes, ristilöömine ja ülestõusmine.

Loetlesin eelnevalt terve hulga põhjusi, miks meie inimestel on raske mõista tantrat ja hakata sellega tegelema. Võib ju öelda: ega ei peagi, ka tantra sünnimail oli see elitaarne ja esoteerline õpetus, mitte et sellega oleksid tegelnud nö laiad rahvamassid. Peamiseks küsimuseks tõuseb siin siiski see, kas inimene aimab, et seksuaalenergia peenemaks ja ülevamaks muutmise läbi avaneb kõige nauditavam tee saavutada ka ülim vaimulik siht, saada valgustatuks. Kui selline tunnetus ja igatsus see teoks teha on tärganud, siis teistest tõrgetest peaks olema võimalik üle saada.

Seksuaalsus on energia – tõepoolest võib ta liituda nii millegi jumaliku kui ka saatanlikuga, kuid rumal oleks ta seetõttu üldse kõrvale heita. Paljude inimeste tunnetuses kutsub seksuaalsus kohe esile mitmesuguseid moraaliga seotud hinnanguid. See on nii üklsnes inimlikul tasandil, oma olemuselt on seksuaalsus energia. Seksuaalsuses peituvad tõepoolest ka üsnagi suured ohud. Neid on mitmesuguseid: soovimatu rasedus, suguhaigused, oht lõhkuda abielu, mida vast siiski ei soovita, vaatamata sellele, et abielu pole täiuslik... (Mis siin elus on täiuslik!?)  On seegi oht, et kui lasta meelus ilma igasuguste piiranguteta vabaks, võib see energia osutuda labaseks ja tooreks. Need on ohud maisel tasandil. Vast ehk isegi veel suuremad on ohud, mida materialistliku maailmavatega inimene  ei tunnista: isegi juhul, kui inimene hakkab tantraga tegelema täiesti siirast soovist arendada endas jumalikkust, on mõningane oht, et temas tulevad esile destruktiivsed impulssid, millest ta ise pole  olnud teadlik ja need keeravad kõik saatanlikuks. Ongi nii, et üks õige tantra guru ei püüa agiteerida kedagi, vaid lausa vastupidi, püüab võimaliku õpilase indu kõigepealt maha jahutada: mõtle ikka hästi järele, võibolla ei maksaks sul siiski niisuguse asjaga tegelema hakata... See on ühtaegu katse: kas õpilase soov tantristiks saada on ikka küllalt tugev; nõrga motiveerituse korral osutuks ta vaid tülinaks õpetajale ega tõuseks ka talle endale sellest suuremat  head.

Jaa, tantra kätkeb endas nii ohte kui võimalusi, eelkõige aga palju sellist, mis on tänapäeva euroopa inimesle uudne ja läheb vastuollu mõnegi sissejuurdunud tõekspidamisega. Igale tantristile on omane eksperimetaalne suhtumine seksuaalsusse, ka suguelundeisse, see on aga meil ju olnud tabu. Enamus inimesi ei asugi uurima oma seksuaalsuse piire, põrkudes tagasi seesmise hoiatava hääle ees: ei ole sünnis,   nii ei tehta... Iga inimene on vahel tundnud, et kui ta läheks seksuaalsuses mingis mõttes kaugemale kui seda üldiselt sobilikuks peetakse, võiksid avaneda mingid lausa senitundmatud elamused ja naudingud. Võtame või intiimsuse. Seksuaalsuse suurem avalikkus kätkeb võimalusi, mida enamik inimesi keeldub endale tunnistamast, kuna see on  tabu. Võibolla kunagi võivad kolme-neljakesi armumängude harrastajad kogeda oma naudinguis midagi uudselt ülendavat ja tunnetust avardavat, praegu see ilmselt ei ole veel võimalik, sest kuigi nad usuvad end olevat väga vabameelseld, on nende alateavduses ometi jälg sellest, et nad teevad midagi lubamatut, mistõttu nad ei saa kogeda seda ülevana. Hiinas, kus rikkamates peredes olid teenijannad tihti assistentideks pererahva armumängude juures, puudus selline tõrge, samuti tantrabudistlikes pühitsustes, kus on vähemalt kolm osalist: pühitsetav, ta kaaslanna ja guru. Kalatshakra pühitsustest esimesed on üsna lihtsad – neid on Dalai laama ja teised kõrged laamad andnud  juba ka paljudele eurooplastele, - edasi tulevad juba otseselt seksuaalsust kasutavad pühitsused.

Tantra ei ole moraaliõpetus, kuid samas võivad seda järgida ja sellest kasu saada ka väga moraalsed inimesed, monogaamsed abielupaarid – nad teevad siis neid harjutusi omavahel. Paljude inimeste armuelu võivad rikastada näiteks tantristlikud õpetused meestele selle kohta, kuidas hoiduda liiga varasest seemnepurskest.  Alfred Kinsey kuulsa uurimuse järgi suudavad mehed suguühtes „vastu pidada“ keskmiselt 2,5 minutit. Muidugi on mehi, kes suudavad kauem, kuid samas leidub neidki, kes purskuvad kohe naisesse sisenemisel või isegi enne seda, nii et keskmine on 2,5 minutit. Seda on lootusetult vähe, et tantraga tegelda, mis eeldab mehelt vastupidavust vähemalt pool tundi, aga ka märksa kauem. See on saavutatav, iga mees võib vastavaid harjutusi tehes selle probleemi enda jaoks lahendada. Ka meie arstid ja perenõustajad on viimasel ajal soovitanud oma patsientidele tantristlikke meetodeid ja need on aidanud. Tantrale kõige omasem energiakontrolli meetod on suunata palav, erutunud seksuaalenergia voog selgrookanalis ülespoole. Energia liigub sinna, kuhu tal on kõige kergem minna ja kui mees pole bioenergeetilisi harjutusi teinud, siis on seksuaalenergial kõige kergem liikuda seemnepurskena sugutiotsast välja. Mõninga harjutamise järel võib jõuda  selleni, et kõige kergem tee energiale on hoopis selgrookanalis üles. Harjutada aitavad kujutluspildid, näiteks võiks kujutleda seksuaalenergiat lootose varrena, mis tõuseb, tõuseb selgrookanalis ja avaneb siis kroontshakras ilusa õiena. Kord ütles üks mees mulle loengu lõpul hämmeldunult, et arvatavasti ta võiks küll pikka aega liikumatus sugühtes seemnepurskest hoiduda, kuid ei saa aru, mis sellest head on . Et igav hakkaks – ta küll ei öelnud otse nii, kuid mõte oli see. Harva olen nii ehedal kujul kokku puutunud täieliku mõistmatusega sellest, mis on tantra sisim olemus ja mida see võiks meile anda... Tõepoolest – tantra ei ole kõigile, ei ole midagi üldrahvalikku.

Aeg on pisut varane selleks, et võiksime saada tantrast täit ülevaadet, paar inimiga vähemalt kulub veel, enne kui pilt selgineb, kui on juba euroopa keeles korralikes tõlgetes olemas kogu Ida tantrakirjandus. Areng on olnud siiski päris hoogne. Kui paar inimiga tagasi nähti tantras budismi ja hinduismi mandunud voole ja sellest kirjutades tarvitati pealkirju nagu „Kõige jõhkram ja räpasem musta maagia liik“, siis nüüd – „Vaimuliku ekstaasi kunst“.

Üha sagedamini taban end mõttelt, et nähtavasti olen siia ilma saadetud selleks, et ühele väiksele euroopa rahvale tantrat tutvustada. Pole võibolla just kuigi oluline ülesanne ja sellest järeldub vast ka midagi minu enda kohta, aga ülesanne on ülesanne ja ma olen püüdnud seda täita, hankida kõigepealt ise teadmisi ja siis neid ka edasi anda. Kerge see pole olnud, palju on igasugust infomüra ja hägu, tantra on meie praeguses kultuurisituatsioonis ikkagi väga raske teema.  Küllap on mõnigi naishing mu juttu kuulates hirmu ja võõrastusega mõelnud: nüüd muutub veel pealetükkivaks ka. Võin puhtast südamest kinnitada, et seda  pole karta, järgin alati kõigi tantra gurude põhimõtet, et tantrat võib küll tutvustada, kuid et selles isiklikuks minna, selleks peab initsiatiiv tulema õpilase, mitte õpetaja poolt, kusjuures õpetaja peab püüdma algul õpilase indu tantraga tegelda pigem maha jahutada kui õhutada.

Tantra on kahtlemata euroopa kultuuris kõige enam segadust ja vstakaid arvamusi tekitanud nähtus ja seda mõlemapoolselt, nii Euroopa kui Ida poolt. Omal ajal kirjutas misjonär Ward:

Hinduism ( tegelikult peab ta silmas tantrismi – Ü.V.) on kõige materialistlikum ja lapsikult ebausklikum animism, mis on end idealismiks maskeerinud. Selles ei ole mingit moraali ja selle ülistusobjekt on segu Backhosest, Don Juanist ja Dick Turpinist. See pole üldse religioon, vaid midagi jälki, mis on läinud nii kaugel Jumalast nagu üks inimene eales võib minna...

Nii äärmuslikke hinnanguid tänapäeval enam ei kohta,  teisalt aga  püüavad paljud laamad meid uskuma panna, et me mitte ei loo oma, euroopalikku tantrat, vaid pole üldse millestki aru saanud... Nii et üks segane värk, millega oleks ehk parem mitte tegelda... et ma ise seda manitsust kuulda pole võtnud, seda ärge pange tähele.