1. veebruar 2014

Äksi nõiast Kirna Hundini


50 aastat Eesti vaimseid maastikke
Ingvar Luhaääre meenutustes
 
(katkendeid)
  
60.-70-ndad
 
Möödunud sajandi 60-ndail oli Eestis kõige tuntum sensitiiv kahtlemata Äksi nõid Hermine Elisabeth Jürgens. Gunnar Aarmat ei teadnud siis veel palju keegi; ta joogaraamatu käsikiri oli küll juba jõudnud Tartusse ülikooli orientalistikakabinetti, kus Pent Nurmekund ja Linnart Mäll ei osanud sellega midagi peale hakata, minagi noore tudengina lehitsesin seal seda paksu ähmases masinakirjas lehepakki ja samuti panin põhjalikumalt lugemata kõrvale: konarlik keel, ilmselt kellegi asjaarmastaja küündimatud ponnistused ja nii või teisiti – trükis midagi sellist välja anda – nõukogude ühiskonnas! – nagunii  täiesti mõeldamatu. Alles aastakümneid hiljem sai sellest samast käsikirjast Haljand Udami tubli toimetajatöö tulemusena Gunnar Aarma esimene ja kohe ka menukas raamat ning Aarmast kujunes ajapikku üldse kõige laialdasema tunnustuse pälvinud eesti vaimne õpetaja, keda nüüd tagantjärele respekteerivad needki, kes muidu sellesse valdkonda üleolevalt suhtuvad ega taha sellest midagi teada. Hiljem omandas Aarma ka kõik vajalikud oskused kirjanduslikuks tööks, eelkõige oli ta aga siiski võrratu jutustaja. Temast on mul nii mõndagi meenutada, kuid teen seda siis, kui jõuan jutujärjega kaheksakümnendate aastate lõppu ja üheksakümnendatesse.

Aga Äksi nõida teati, eelkõige tänu sellele, et ta oli oma selgeltnägemisvõime abil aidanud paljudel inimestel nende kadunud sugulaste saatusi selgitada. (Tollal ei kadunud inimesi küll nii palju kui praegu, kuid sõjast jäänud haavad inimsaatustes olid veel kinni kasvamata.)

Ja siis mulle näidati teda Werneri kohvikus: tagasihoidlik, vahest isegi rangena mõjuv vanem daam selgitab kohvilauas kellelegi alandlikule õpilasele heebrea keele grammatikat.

Vaatepilt oli igatahes üllatav. Kuna mul polnud asja heebrea keelega ega olnud mul ka kadunud sugulasi, takistas pieteeditunne üksnes uudishimust  kontakti otsida. Vahest mõjus kaasa ka see, et mul endal seisis parasjagu ees ladina keele arvestus üsna samamoeliselt nõudlikule naisõppejõule…

Äksi nõia selgeltnägemisvõime kõige säravamaks pärliks on kahtlemata ta ennustus, et Eesti saab vabaks  varsti pärast Saksamaa  taasühinemist.

Aastakümneid hiljem, kui korraldasin Äksis üht  vaimsete huvidega inimeste suvelaagrit, kõndisime nõia kunagist elukohta vaatama. Suurt midagi polnud seal küll enam järel, tühjaks jäänud ja poollagunenud majake oli 1985.a. tsiviilkaitse õppuste käigus maha põletatud, alles oli vaid üks suur vana puu – vist saar – ja selle all kivihunnik, mille peale oli heidetud lagunenud rõuguredeleid. Nüüdseks on see paik korrastatud ja Ado Kochi raiutud mälestuskivilt jälgib Jõgeva-Tartu maanteel sõitjaid nõia tähelepanelik silm. Samas üle tee lehiseallee vahel võib näha seismas sõiduautosid – elav järjekord tugeva energiaga tervendaja Väino Posti juurde. Viimasest jutuajamisest Väinoga on mul  nüüd ka juba paarkümmend aastat ja see viimane oli üsna iseäralik: seisime suvise ekskursiooniseltskonnaga sealsamas lehiseallee otsas tiheda ringina ümber Väino, kes näitas oma ravivõtteid, ümber meie aga tiirutas üks tige naine, aina siunas ja õiendas. Ilmselt Väino naine, kuigi ma just pead anda ka ei või.

Miks ma pole nüüd enam Väinot külastanud? Ei maksa arvata, et kardan seda naist. Võib-olla sama pieteeditunne, mis kord takistas Elmiine Elisabeth Jürgensiga tutvust sobitamast – tollal ei saanud ma teda ju ka ajakirjanikuna intervjueerida, kuna nõukogude ajakirjanduses olnuks selline intervjuu täiesti mõeldamatu. Nüüd muidugi – Väino puhul – võiks, kuid eelkõige on mind huvitanud sellised sensitiivid, kes jagavad ka vaimseid õpetusi – ideaalis muidugi lausa valgustatuks saamiseni välja! -, nii on mõnigi tubli tervendaja jäänud minu vaateväljast hoopis kõrvale, näiteks Helme Jaan. Teisalt on Väinol aastakümnete pikkuse intensiivse töö varal kindlasti kogunenud  tähelepanekuid ja mõtteid, mis vääriksid üldsusele tutvustamist, nii et küllap pööran veel ka tema poole sisse, kui mõnikord näen möödasõidul, et autorivi lehisealleel polegi seekord nii väga pikk.
 
(Järgneb )

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar