2. juuni 2014

Möbleeritud korter Habarovskis

Helle Anniko elutöö jätkaja Kirna mõisas Henn Hunt, kellega kohtume Intuitiivteaduste Päeval  15. juunil,  oli noorpõlves suur seikleja. Pakume järgnevalt lugeda novelli ühest episoodist tema elus.  

Siber, Siber...- ei ärata  see tohutu maalahmakas eestlases  meeldivaid tundeid, pigem ängistust: lõputu taiga, sünge ja igav, pikitud millegi veel koletislikumaga – sunnitöölaagrid ja asumisele saadetute külad... Kuid Siberi taga on  veel midagi: päris kaugele lõunasse ulatuv riba ookeani rannal – hoopis teistmoodi Siber – kui see üldse ongi enam Siber... eestlastele   tundmatu kant... Ussuurimaa, kus elab isegi tiigreid – mõelda vaid!.. Just  sinna ehk  tasuks seiklema minna... Palgad ka head ja koefitsent 2,3. 

Henn  libistas pilgu üle kaardi. Ennist oli ta vaadanud piiriäärseid alasid mõneti teistsuguse pilguga – et kust saaks kergemini üle:  Karjalast  on mõned läinud... lõuna pool, kõrgmägedes, olevat piir lausa valveta... Et pääseks siit kuuendikult maakerast viiele kuuendikule... saaks ometi tõelist elu elama!... Aga selliseks minekuks peab enne siiski põhjalikult infi koguma. Siin, sellel kuuendikul, tundub põnevaid kohti  olevat vaid kaks – Fergana org või Ussuurimaa. Olgu siis Ussuurimaa – ehk näeb tiigritki.

Komsomolsk-na-Amure osutus halliks vangilaagrite linnaks.

Habarovskisse jõudes oli  Hennul raha juba täiesti läbi ja ta otsis kohe üles bussitrusti kontori. Juhataja kabinetis tundus valitsevat pingeline õhkkond, mis aga lahenes kohe, kui Henn  teatas soovist tööle asuda linnaliini bussijuhina. (Sõjaväes oli ta vastavad paberid saanud.)

Juhataja pöördus  leeduka poole:

- Võidki kas või tänaõhtuse lennukiga Moskvasse startida ja sealt siis edasi oma Vilniuse poole.. näitad  ainult enne  uuele liini kätte, annad talle ka korteri aadressi ja võtmed.

Võtmed surus leedukas Hennule kohe pihku ja ütles magusalt naeratades:

- Minu  autasumööbel on ka seal sees.

- Kas ma peaksin sulle selle eest midagi maksma?.. Raha mul pole... – kohmetus Henn.

- Ah, mis!... – teine lõi  suuremeelselt käega. Naeratus ta huulil oli  kuidagi irooniline.

Henn ei teadnud, mida  arvata, aga noh -   kui teine nii kangesti koju kipub, et on valmis oma autasumööbligi jätma – olgu  see siis ta enda asi!...

Henn torkas võtmed tasku, kirjutas aadressi üles ja  oligi aeg bussiga esimesele ringile minna. Ühe tiiru tegi leedukas kaasa. Midagi keerulist seal polnud – peatänavat mööda edasi-tagasi. Veidi harjumatu oli see, et aina tuli keegi kõrvale jutustama. Oli tunda: bussijuhist peetakse  lugu,  kõik tahavad temaga rääkida oma elust-olust, kas või ilmast. Üks muheda olemisega mees, kellest oli siiski  tunda, et ta on harjunud igas asjas oma tahtmist saama, sõnas:

- Kesköö paiku on vaja jõe äärest üks seltskond linna tuua. Tasume  korralikult – rubla näo pealt.

- Kui suur seltskond?

- Noh... nii kuuekümneline.

Oli see mees juba maha läinud, tuli  järgmine:

- Öist sõitu on vaja.

- Mul juba on.

- Mis kell?

- Kesköö paiku.

- Meile sobibki hiljem, kella kahe ajal.

 
Töö lõpetanud,  ei hakanud Henn oma korterisse minemagi, vaid heitis paariks tunniks bussi tagaistmele pikali.

 
Kummalgi öisel sõidukorral pressiti buss inimesi täis, nii et mitte kuuskümmend, vaid sada  oli neid vähemalt. Aga keegi midagi ei lõhkunud ja maksti õiglaselt – bussi tellija luges väljumisel kõik inimesed  üle ja andis vastava summa rublasid... Henn tegi järelduse: kui ka kõik ametlikud asjad käivad ligadi-logadi, siis omavahel sõlmitud leppeid täidetakse siin piinliku aususega.  Ta ei jõudnud veel kabiinist välja ronida, kui pimedusest ilmus ta ette turske mees:

- Üks koorem palke on vaja vedada...

- Bussiga?!...Kui pikki?..

- Kaheksameetrilisi.

- Mu buss ei olegi nii pikk.

- Tean. Tagaaken on sul plastikust, selle tõstame eest ära, pärast paneme tagasi. Teeme kõik tipp-topp puhtaks ka, küll  sa näed.

- On need jämedad palgid?

- Mitte  eriti.

Sõideti  valvega territooriumile. Kusagil laohoonete taga ootasid  pimeduses mehed. Tagaaken võeti vilunult maha ja palgid lükati sisse – mitte just tavalised, otse  metsast toodud tüved, vaid hästi siledaks lihvitud, sellised, mida kasutatakse valgeks värvitult ajalooliste hoonete fassaadide restaureerimisel kivisammaste imiteerimiseks.

Valveputkale lähenedes instrueeris ninamees Hennu:

- Veoautosid kontrollitakse, buss lastakse kohe  läbi. Niipea kui väravast väljas oled, anna gaasi – nad võivad tagant palgiotsi märgata. Peaasi – ära peatu, jälitama ei hakata, sest see on juba valvuri prohmakas, et meid läbi laskis.

Kui palgid olid linnas ühte hoovi maha pandud, tegid mehed bussi püüdlikult puhtaks ja asetasid tagaakna kenasti paika. Mitusada  rubla rändas jälle bussijuhi tasku.

Hakkas juba valgenema, kui Henn rampväsinuna oma korterisse jõudis. Silmade hämarusega-harjudes  peatus ta pilk kohe kahel nahktugitoolil ja  nelinurksel lauakesel nende vahel,  mis samuti tundus olevat  nahaga kaetud...  Kui  siis Henn laskus ühte neist tugitoolidest, vajus see ta all laiali, täiesti laiali.   Ilmnes, et kõik  kolm mööblieset olid kokku laotud nahkköites Lenini teostest. Peale nende leidus tubade seintes vaid naelu riiete riputamiseks.