MU HIMAALAJA KODU

Ingvar  Luhaäär

Himaalaja eelmägedes, kus annavad tooni metsaga kaetud mäeahelikud,  on taamal näha juba ka lumiseid tippe. Paljud vanad kohanimed sisaldavad siin tõdemust, et ollakse inimeste maailma lõpus. Kuid edasi – seal, kus on lume kodu (sõnad hima laia – tähendavadki hindi keeles just seda) algab ju jumalate maailm!  Kui palju on siin püstitatud Šiva auks  pungakujulisi kivist templeid, otsas metallteravik. Piksevarras? Oma üllatuseks saan teada, et just nii see ongi mõeldud. Ma ei tea ühtki teist usundit, kus kutsutaks oma jumalat kohale sellisel rabavalt vägeval viisil. Templeid ümbritsevad himaalaja seedrid on mitu korda jämedamad kui meie kuused, okkad pikad ja pehmed, tumerohelised, tüvekrobedused meenutavad tuhmunud betooni - suursugused puud.  Samas tuuakse sulle süles hoidmiseks ja pildistamiseks – väikese tasu eest -  harukordselt koheva villaga valgeid punasilmseid jänkusid – huvitav äri-idee. Orgudes riisipõllud. Teel mängivad ahvid. Koerad kihutavad neid aegajalt puude otsa. Pärdikud on tähelepanelikud ja vilkad, napsavad turistilt banaani või lausa koti banaanidega; inimesed on nende kogemuse järgi aeglased ja kohmakad olevused, keda ei maksa eriti karta.  Kärestikuliselt jõelt kostab paadisõitjate õudusoigeid. Tõelisi sportlasi näeb harva, enamasti istub suure kummipaadi päras kohalik proff, kes püüab suurematest kividest mööda tüürida, kiivrites ja päästevestides kaasasõitjate osaks on vaid paadipardaid ümbritsevast nöörist kinni hoida ja karjuda.

India Himaalaja pealinnas Shimlas väärib vaatamist omaaegne asekuninga loss, millest suveti valitseti kogu briti Indiat – inglastele oli tasandiku 40-kraadiline kuumus ikka liig mis liig. Loss on sedvaõrd koloriitne, et sellest sai Sigatüüka kooli prototüüp Harry Potteri filmides. Kuna ka minu Intuitiivteaduste Kooli on selle nimega ristitud, lasin end hoone ees pildistada.

Hotelli tuleb siinkandis hästi valida: kahese toa 20€ eest võid saada sellise, mis on külm kui hundilaut, võid aga leida ka täiesti õdusa konditsioneerküttega. Hommikuti lükatakse ukse alt sisse ingliskeelne ajaleht. Mis sigadusi siis vahepeal Ida-Ukrainas on sündinud?... Esilehel hoopis pikk artikkel sellest, et Pakistan käib närvidele, mahitab  terroriste ja mängib kokku Hiinaga. Igal rahval oma mured.  Meie mõistes kütmist siinkandis ei tunta, isegi inglased ei suutnud juurutada  kohalike hulgas kaminakultuuri – mis oleks siin talveti ometi väga mõnus - , küll aga on  arenenud tihkete vammuste ja 10 cm paksuste tekkide kultuur. Meie esivanematel ei saanud tekkidagi niisugust mõtet, et võibolla veab kevadeni välja ka ilma kütmata, siin  aga küll: päeval päikese käes on temeperatuur kakskümmend kraadi, öösel nullilähedane. Puhas, karge mäestikuõhk. Kunagi ei pea sel aastaajal küsima, milline ilma on homme, sest niipea kui päike tõuseb, särab ta pilvitus taevas õhtuni.

Kohati on järsud mäeküljed tihedasti täis ehitatud mitmekorruselisi maju. Ilmselt on esimene asi, mida siin tuleb lapsele õpetada: Vaata, et sa koduuksest välja astudes kuristikku ei kuku!...

 Siinne kant on olnud koduks kahele sedavõrd silmapaistvale loovisiksusele nagu Dalai laama ja Nikolai Roerich. Majas, kus suur vene kunstik ja usuline mõtleja  maaalilises Naggari mägikülas kakskümmend aastat  koos naise, poegade ja nende naistega elas, on nüüd selline huvitav muuseum, kuhu sisse ei lasta, kuid saab teha ringi maja ümbritseval palkonil ja iga toa aknast sisse vaadata. Akna kohal on ka kirjas, kelle tuba see oli ja milleks seda kasutati. Esialgu nagu imelik: lapsepõlvest on meelde jäänud, et võõrast aknast sisse vaatamine pole viisakas, aga saame sellegagi hakkama. Siin käis Roerichil ka palju kuulsaid külalisi nagu Nehru ja Indira Gandhi. Mitmes spetsiaalselt selleks ehitatud hoones on nüüd välja pandud suur osa kunstniku Naggaris valminud loomingust. Enam kui ta sügavsinises, valgetes ja pruunides toonides himaalaja vaated, mõjus mulle  üks  veneaineline maal: hämaruses rohmakavõitu valgeseinaline  kirik, sellest  välja valgunud kuldne voog, milles võib vaid aimamisi näha üksikuid kirikulippe ja riste – “Ülestõusmispühad”. Majast kõrgemal mäenukil on suurte  seedrite all seegi kiviplaat, millel  põletati Roerichi maine keha. Naggar on saanud nüüd venelastele lausa palverännukohaks, kusjuures kodumaal pole suhtumine suurmehesse sugugi ühene; õigeusukirik on ta õpetuse isegi ametlikult hukka mõistnud. Eks Roerich oli ka üks New Age´i eelkäijaist. Nüüdseks on seda energeetilist maailmapilti ja Ida usunditest õppimise ideed juba tunduvalt edasi arendatud, kuid raskelt läheb ikkagi  mõne iseenesest väga lihtsa asja omakskvõtt, näiteks, et aeg oleks näha kogu inimkonna usuelulises kogemuses ühtset tervikut või et seksuaalsusel on usuelus oluline roll. Ootan, et Eestis  mõni ärksam pastor teeks oma koguduses noortele õpiringi, kus uuritakse ka teisi usundeid – ise nad ju on ometi usuteaduskunnas õppinud ka võrdlevat usuteadust. Siin peaks nüüd aset leidma väike nihe: teisi usundeid ei vaadelda mitte selleks, et jõuda järeldusele: meie oma on ikka kõige parem, vaid otsitakse neist väärtuslikku. Pretsedent on ju täiesti olemas, eks öelnud Uku Masing: „Tänan Jumalat Jeesuse Kristuse läbi, et olen mõistnud Buda õpetuse.“ Seda võib ju öelda ka ilma garneeringuta lause alguses. (Masingul järgnes sellele esimesele lausele veel väga sügav Buda õpetuse lühikokkuvõte: Olemine on oletus ja kannatus on selle oletuse väljakannatamine.)

Himaalaja põlisrahvas on väikest kasvu ja süsimustade juustega, Dharamsala tänavapildis hakkavad aga aina enam silma lillades rüüdes iseteadvate nägudega tiibeti mungad. No muidugi, neil on kogu maailma ülim tarkus käes… Dalai laama lähikonnas peaks nagu tundma erilist pühadust, mul aga viskas kuidagi üle. Dalai laama ja Dalai laama... Pole ta aidanud meil luua oma euroopalikku tantrabudismi  – teatavasti on budism võtnud igas kultuuripiirkonnas täiesti uue kuju ja nii saab see muidugi olema ka meil, mitte et peaksime kopeerima täiel määral lamaismi. Seda pole Dalai laama mõistnud ja  sügavamaid õpetusi, eriti seksuaalseid praktikaid, hoiab ta meie eest ikka kiivalt saladuses. Põhjendus on muidugi varnast võtta: me pole nendeks valmis, pole küllalt kaua tiibeti pühajura korranud. Kõigi nende raamatute sisu, mis ta on valgetele kirjutanud, võib kokku võtta kahe sõnaga: Olge mõnusad! Oleksime pidanud kohe algul ütlema tiibetlastele: me toetame teid ainult siis, kui õpetate meile seda, mida me endi jaoks vajalikuks peame. Ükski usund, ükski filosoofiline süsteem muidugi ei vaata ju hea pilguga sellele, et temast võetakse ainult mõni osa ja budistlik funadamentalism pole siin erand, areng on aga võimalik ainult sellist meetodti rakendades. Läänes  leidub siiski küllalt kergeusklikke, kes nõustuvad laamade väitega, et tiibeti budism on see viimase astme tõde, mis tuleb täielikult üle võtta. Nüüd on ilmunud raamatuid sellest, kuidas Tsögyam Trungpa ameeriklasi peedistas, süüdistas  neid vaimses materialismis, pidades silmas  püüdu ka vaimseist õpetusist endale kasu lõigata, ise oli aga sellise tüübi kõige markantsem esindaja. Kartused, et tiibeti kultuur sureb paguluses välja, on õnneks küll täiesti alusetud, Himaalajas see nüüd lausa õilmitseb.    Dehradunis on valminud tohutu luksuslik stuupa – (muidugi tänu ameerika ja euroopa poolehoidjailt kokkuvoolanud rahale), mis on ometi täielik kitš. Hoopis parema mulje jätavad Padmasambhava kullatud hiigelkuju Rewalsari järve ääres ja uhiuued templid, klootrid ja tiibeti stiilis aiad Dharamsalas. Tantrainstituudis kestis parajasti Tsongkhapa tantrakommentaari valmimise 600.aastapäevale pühendatud konverents. Kohal oli budistlikke õpetlasi kogu maailmast. Lahkelt lubati templisse ka turiste – aru me tiibeti keelest nagunii midagi ei saa... Biaalidki toodi meile ja suurte kannudega vilkalt ringi jooksvad noored mungad valasid teed.  Imetlusväärne, kuidas üks väike rahvas on suutnud paguluses end oma vaimuvara abil sellisel määral maksma panna, et võib lubada endale isegi teatavat kõrkust: selle asemel, et korralikult inglise keel ära õppida – nagu pagulasele kohane – panevad tiibeti keelt õppima kõiki, kes soovivad nende õpetusest sügavamalt osa saada...

Kui Shimla-Mandi-Manala joonel leidub metsaga kaetud mäeahelikke  kõvasti üle saja kilomeetri, siis Dharamsala kandis on neid ainult mõni ja juba tõusevadki su ees ületamatu müürina püsti lumega kaetud kaljumäed, mis annavad siinsele maastikupildile aukartustäratava suurejoonelisuse.

Reklaamid mulle üldiselt ei mõju, kuid nähes plakatit, milllel mägimaastiku taustal  üles rivistunud hotellipersonal hüüab: „Tulge peagi tagasi oma himaalaja koju!“ – tulid küll pisarad silma. Miks mitte tagasi tulla, kui siin on nii hea just siis, kui meid kodumaal rusub troostitu hilissügis ja kui  siin elada on kolm-neli korda odavam (maitsva vürtsika supi saab näiteks 40 eurosendi eest ja tänavatoitlustus – mis on küll ka üksjagu ohtlik – ei maksa meie mõistes üldse midagi) - kalli lennupileti aga võib kompenseerida, ostes kaasa midagi eripärast  müügiks oma tutvuskonnas, kas või tõeliselt häid viirukipulki - nagu toob neid minust veel palju fanaatilisem India-rändur, Jõgeva poiss Hillar Terävä.  Olen mõelnud: tore oleks elu lõpul tõdeda, et ühe aasta oma elust olen veetnud Indias. Paljude erinevate reiside kogusummana hakkab mul nüüd üksteist kuud täis saama, Hillar on aga kõik sügised-talved enamasti Indias.

Huvituseta pole ehk seegi, et kõik, millest ma siin kirjutasin, paikneb mitte mingites tohututes avarustes, vaid umbes Eestimaa suurusel maa-alal.